Kes olen mina? Kuidas ma alustasin?

 Tere! 

Alustasin 30-aastase naisterahvana oma investorteekonda nind kuna mulle meeldib kirjutada, siis otsustasin, et panen midagi oma protsessist ka kuskile kirja. Ma alustasin investeerimisega võrdlemisi hilja, ja minu sissetulekud on võrdlemisi väikesed. Aga ma tahan saada jõukaks inimeseks. Minu võimaluste juures tundub see mulle endale üsna võimatu ülesanne, aga ma otsustasin sellele teekonnale alustada. Soovin jääda anonüümseks sel põhjusel, et jagan siin blogis edaspidi oma rahakoti sisu, sellest lähtuvalt ka eraelulisi küsimusi, ja ma siiski ei soovi, et terve internett saaks teada minu isiku kohta liiga palju. 

SIIT TULEB MINU LUGU, minu taust ja lapsepõlv.

Ma töötan muusikaõpetajana. Olen pärit Raplamaalt, tavalisest keskklassi perest. Kui ma olin kuskil 4-aastane, ostsid mu vanemad vana talumaja ja vuntsisid selle üles, sest mu isale meeldib ehitada ja emale meeldib aiandus. Mu vanemad sooritasid sisuliselt väga Tammsaareliku move'i - noorpere soetas endale vana talumaja suure aiakrundiga ja kolis oma kahe väikese lapsega sinna maad harima ja talu pidama. Nad väärtustasid kõige rohkem kultuuri, tarkust ja haridust. Vahva oli meil õega seal talus üles kasvada küll ja lapsepõlv oli ilus. Me ei rääkinud peaaegu mitte kunagi rahast. Me käisime teatris. Mitte kunagi ei pannud vanemad mind mõtlema, et millega saaks teenida raha. Ma läksin gümnaasiumisse õppima teatrit, pärast gümnaasiumi õppima pop-jazz laulmist ja pärast seda kaheks aastaks tööle teatrisse. 

Tagasi vaadates oma kahekümnendate algusele oli mul koguaeg vähe raha. Sain vaevu oma üüri makstud, aga ma ei muretsenud, sest vanemad andsid mulle alati raha juurde, kui otsa sai ja ütlesid, et nad ei jäta mind kunagi hätta. Samuti oli neil põhimõte, et senikaua kuni lapsed käivad koolis, toetavad nad neid rahaliselt. Mul olid põnevad 20ndad, sealhulgas hunnik armumisi, pidusid, teatrilavastusi ja kontserte, aga kuskil 24-aastaselt tuli mõistus koju (hiljem pedagoogikaõpingutes sain teada, et see on umbes täpselt see aeg, mil aju prefrontaalses korteksis ühendab mingi ripats end ära ja aju saab nö lõplikult täiskasvanuks ja tekib korralik planeerimisvõime ja ettenägelikkus. Tuleb välja, et enne 24ndat eluaastat on meie ajud planeerimises reaalselt kehvemad... Pole siis imestada, et oleme meri põlvini?!) ja ma sain aru, et oot... Niimoodi ma terve elu jätkata ei saa. Sain sisse üheaegselt Stockholmi Kuninglikku muusikaakadeemiasse jazzlaulu bakalaureusesse ja Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakolledži ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialale. Ma tahtsin valida viimast. Mu vanemad soovitasid mul valida esimest. Lõpuks valisin Stockholmi tegelikult sel põhjusel, et ma armastasin ühte rootslast ja lootsin, et me jääme elu lõpuni kokku ja siis ma saan ka rootsi keele selgeks. Tagantjärgi mõtlen, et... Kui loll valik?! Kuidas mina (JA MU VANEMAD?!) arvasime, et ma teenin jazzmuusikaga endale eluaeg piisavalt elatist? Halleluuja... Kas saab olla veel finantskaugemat ja reaalsuskaugemat erialavalikut? Tähendab - mitte et see võimatu oleks, aga Eestis on üliväike jazzmuusika skene ja selleks, et edukas muusik olla, peab olema erakordselt andekas ja töökas ja ehkki ma olin veidi andekas ja töökas, siis mitte erakordselt. 

Nii et siin ma olen - ma olen ikka veel koolis. Täna küll magistriõppes, Eesti muusika- ja teatriakadeemia  vokaalpedagoogika magistriõppes. Ma töötan õpetajana, salvestan jätkuvalt oma jazzplaati. Mu magistriõpingud on tegelikult huvitavad, aga sellest kirjutan mõni teine kord. Mu vanemad siiani pakuvad mulle raha, aga ma ei taha seda vastu võtta. Ma sain aru, et nende mudel - ära raha pärast muretse, õitse niisama - ei toimi. Ma sain aru, et õpetajapalk Eesti vabariigis on väga väike võrreldes sellega, mida oleks vaja, et lubada endale sellist elu, nagu ma tahan. Tänaseks päevaks olen aru saanud, et olen siiski esteet ja mitte hipi. Ma ei taha elada vanas, külmas, renoveerimata ega maitsetu mööbliga pinnal. Ma ei taha sõita logiseva 15 aastat vana volksu või Škodaga. Ma tahan head elu. Ma tahan endale väga ilusat kodu maitseka mööbliga ja ma tahan mugavat, kõrget automaatkäigukastiga autot. Mulle meeldivad kvaliteetsed materjalid nii oma kodus kui oma riiete puhul, mulle meeldib kvaliteetne näokreem, tervislik ja hea toit. Mulle meeldib hea elu - kellele ei meeldiks?

Ma sain aru, et minu vanemate mõtteviis mind edasi ei kanna. Aastal 2024, olles 28-aastane ja esimest korda pärast bakalaureust regulaarse tööinimese ellu astunud (sest kahekümnendate alguses tehtud teatri- ja lauljatöö ei olnud ei regulaarne ega stabiilne) ja teenides oma esimesest õpetajatööst täpselt 1000€ kuus, millest ma oma ühetoalise, 21-ruutmeetrise Pelgulinna üürikorteri peale maksin kõikide kuludega koos ära peaaegu 600€, sain ma aru, et need summad omavahel kokku ei käi. 

Ja see ei olnud mingi uhke korter - seal polnud ahjugi, seinad kostusid läbi, see oli nii väike, et mahtusin sinna vaevu ära ja mul oli ahistatud tunne. Seal ei olnud suurt riidekappi - ja mina lauljana oman hunnikut esinemiskleite ja kingi nii et ilma suure riidekapita ma hakkama ei saanud. Mul polnud turvaline tunne, mul polnud hea tunne. Olin ju panustanud terve oma elu hariduse peale - mul oli uhke bakalaureusekraad välismaalt, mul oli kutseharidus, ma olin alati koolis olnud hea õpilane, ma tegelen eesti kultuuri edasiviimise ja laste harimisega - ja see korter ja elustandard on siis see, millega ma peaksin leppima? 400€ kuus enda söögi ja kogu elu peale siin näkases, läbikostuvas, väikeses ahistavas üürikorteris, mis anti mulle üle nii määrdununa, et ma kakkusin ummistunud kraanikausist juuksekarvu, endal okse kurgus, ja kraapisin WC-potist kellegi kivistunud väljaheidet? 400€ kuus on see, millega ma peaksin lapsed saama, oma tuleviku kindlustama, pensionini välja purjetama? Mu vanemad ütlesid mulle, et mis sa nurised - sul on ju nii tore töö, saad lastega tegeleda - ole õnnelik! Sa oskad ju laulda, muusika on ju tore ja ilus! Jesss!

Ma lugesin Kristi Saare "Kuidas alustada investeerimisega" ja mu eluvaade muutus. Ma sain aru, et kui mul on kuu lõpus 10€ ja ma pean kaaluma, kas osta endale liha või hommikuputru, siis ma olen fucked. 
Mul polnud meelerahufondigi. Mu väga toetavad, armsad, hariduse- ja kultuurilembelised vanemad ei olnud selle peale tulnud, et õpetada oma tütrele, et tegelikult võiks iga kuu raha kõrvale panna. Ja et seda raha võiks olla tuhandetes. Mõistate? Ma sain teada, et minu perekond ei tea rahatarkusest muffigi. Ja ei tea ka mina. Olgu, meie perekond ei ole võlgades, mu vanematel on oma maja ja autoliisingudki on lõppenud - aga see oli ka kõik. Põhimõte, et "võlg on võõra oma", "ära võlgu võta" ja "haridus on edu võti"! Aga milline haridus? Minu vanemate jaoks vist ükskõik, missugune haridus, peaasi, et on paber! Tegelikult on see tüüpiline nõukogude ajast tuleva inimese mõttelaad. 

Ma hakkasin tegelema meelerahufondi kogumisega. Alustasin detsembris ja maikuuks oli mul koos umbes 800€. Mind aitasid suur tulumaksutagastus ja jõulupreemia, ehkki sel perioodil tegin ära ka autojuhiload, HPV-vastase vaktsiini (360€!) ja ostsid endale ägedad Michael Korsi disainiprillid (200€!), sest mulle meeldivad ilusad asjad. Mu isa ostsis samuti endale sel ajal prillid, aga ostis need ja umbes RIMIst 2,5 € - ja leidis, et need on ju tätsa head! Miks nii kalleid prille vaja peaks olema kui mul?! Otsustasin, et oma tervise ja mugavuse arvelt ma siiski kompromisse ei tee, sest emakakaelavähivastane vaktsiin ja oma silmi kaitsvad prillid annavad mulle teistsuguse turvatunde. Kindluse oma tervise osas. Samuti... Mulle lihtsalt meeldivad ilusad asjad. Prillid on šikk aksessuaar, kui osata õigeid valida. Ja oo, kuidas ma oskasin, või vähemalt nii ma tundsin iga kord, kui need prillid ette panin. 😆

Vahetasin  2024 suvel töökohta ja selgus, et uue töökoha esimene palk tuleb alles oktoobris, mis tähendab, et septembrikuus ei saanud ma kuskilt mitte mingit palka. Kuid ma sain hakkama, sest mul oli - meelerahufond! See rõõmustas mind väga ja samas kurvastas, sest kulutasin kogu oma suure hoolega kogutud raha jälle nulli ära ja kogumisprotsess hakkas uuesti otsast peale. Ehkki uues - isegi kahes uues töökohas, kus olin poole kohaga - laekus palka 200€ rohkem kui varem, jäi mul siiski sellest vähe üle, et midagi kõrvale panna. Vaevaliselt kogusin uut meelerahufondi, kuni tänu oma edukale keskmisele hindele magistris sain uut Eesti riigi poolt rahastatud õpetajastipendiumi suurusega 2000€. Eesti riigil on õpetajaid puudu ning seetõttu otsustati hakata pedagoogilistel erialadel õppijatele jagama sellist suuremat stipendiumi. JESS!!! 

Sellest stipendiumist algas pihta minu investoriteekond, mida teiega siin blogis edaspidi jagan.